Isiklike kulude jätmine teiste kanda on inetu tegu

Äripäev kirjutas viimati sellest, et levimas on uut tüüpi maksupettus: firma nimele ostetud kinnisvara kasutatakse eluruumina ja küsitakse riigilt tagasi sisendkäibemaksu. Seetõttu on maksuameti luubi alla sattunud kõik kinnisvara soetavad ettevõtted.

Äripäeva hinnangul ei saa ühtegi liiki maksupettust tolereerida. Jah, on tõsi, et ühegi äriühingu loomise eesmärgiks pole maksude maksmine. Aga täpselt sama palju tõsi on see, et iga äriühing on kohustatud kehtivaid seadusi täitma ning maksma makse, mis kehtivad selles õigusruumis, kus ta tegutseb. Äriühingu loomise eesmärgiks ei tohi olla maksupettus.

Jutt käib suurest summadest. Äriühing saab kinnisvara soetamisel tasutud summast käibemaksu tagasi ja see seadusepügal on osutunud petturitele ahvatlevaks. Ettevõttele ostetud pind sisustatakse eluruumiks ning sellena teda ka kasutatakse. Maksuameti sellekohaste järelepärimiste peale pole sageli põlatud ka valetada. Sedasorti „kulude optimeerimine“ ei tee au asjaosalistele endile ning heidab varju kogu Eesti ettevõtjaskonnale. Rahandusministeeriumi andmetel on eelmise aasta kontrolli tulemuste põhjal praegu üleval ligi viie miljoni euro eest maksunõudeid – see pole tõepoolest väike summa. Osa neist jõuab kohtusse.

Pettuse laialdase leviku tõttu on maksuameti huviorbiiti sattunud kõik ettevõtted, kes esitavad korterit ostes riigile käibemaksu tagastamise nõude. Arusaadaval kombel on maksuameti kontrollidest häiritud need äriühingud, mille ostetud ruume kasutatakse tõepoolest äritegevuseks. Maksuameti vaatlused tõendavad paraku, rohkem kui 90 protsendil juhtumitest elavad äritegevuseks soetatud korterites sees äriühinguga seotud isikud.

Edasine oleneb nüüd juba sellest, kas ruumi tegelikult ka äritegevuseks kasutatakse või mitte. Ettevõtte registreerimine korterisse ja kodukontor kui niisugune on seaduste raames täiesti lubatav – maksuametiga tekib probleem siis, kui äritegevuseks soetatud kinnisvara äritegevuseks tegelikult ei kasutata, küll aga proovitakse kasutada ärikinnisvara soetamisega kaasnevat maksusoodustust. Kodukontori puhul tuleb kõne alla näiteks osaline kompensatsioon.

Makse tuleb maksta. Isiklike kulude jätmine osaliselt riigi ehk siis maksumaksja kanda ei ole mingil viisil sallitav. Sel viisil toimides petetakse sisuliselt iseennast, sest maksumaksja raha eest osutatavaid avalikke teenuseid kasutame ju kõik. Teiseks, sellise käitumise praktiseerijad halvendavad Eesti ettevõtluskultuuri, mille läbipaistvusest ja aususest oleks nii neil endil kui ka kõigil teistel ainult võita. Kolmandaks tähendab ebaaus käitumine lisakoormust maksuametile kontrollitegevustes ja riigile seaduste vormijana – ehk selle ressursi kulutamist, mida muidu saaks kasutada ka muudel põletavatel eesmärkidel.

Seaduseandja ja seaduste täitmise kontrollijad on petturitest alati sammu võrra maas, see on paratamatu. Maksupettuste laia leviku tõttu tuleb ettevõtjal elada teadmisega, et maksuametile tuleb aru anda ka siis, kui kõik paberid on puhtad. On arusaadav, et ettevõtjaid häirivad maksuameti uued „jõuvõtted“. Siiski ei peaks maksuameti ja maksuseaduste pideva rooskamisega last koos pesuveega välja viskama ehk unustama teadmist, et maksude aus maksmine on läbipaistva ettevõtluskeskkonna oluline osa. Lõpuks kannatab maksmata maksude pärast eelkõige aus ettevõtja, sest maksude tasumatajätmine annab ebaausa konkurentsieelise.